Tänapäeval pole noored suutelised enda suhtes kriitikat kasutama. Kui ka tunnistatakse endile omi vigu, siis seda vaid sügaval sisimas, pidevalt end õigustades või leides, et sellisel käitumisel pole tegelikult viga eriti midagi. Oma osa sellises eituses ning pimeduses on kindlasti noorte väljaütlemata arusaamas, et enese suhtes kriitika ilmutamine näitab ebakindlust ning nõrkust: inimesed peavad käituma kui täiuslikud ning enesega ülimalt rahulolevad olendid. Kui raske võib olla eneseanalüüs ning oma tegude ja käitumismotiivide põhjuste tunnistamine? Otsustades tänapäeva ühiskonna järgi, väga raske.
Kõige suurem probleem minu jaoks on selles, et paljud isegi ei taipa, et neil on viga(vigu) või et see, mida nad teevad, võib olla negatiivne. Ei taibata teatud lihtsaid tõdesid, mis peaksid kõik kajastuma põhimõtetes ning igapäevases käitumises
Väärtushinnangud on inimestel tänapäeval väga sassis. Silmakirjalikkus on sõna, mis mul esimesena pähe tuleb. Näiteks, kui küsida keskmiselt noorelt, mida ta hindab teiste inimeste juures, siis kõlavad sellised sõnad nagu sõbralikkus, ausus, otsekohesus. Neid omadusi hinnatakse aga teiste juures vaid siis, kui see ei ületa teatud piiri; sõbralikkus on hea, aga ise ilmutatakse seda ainult sõpradele, tuttavatele või inimestele, keda peetakse vääriliseks nendega rääkima, sotsiaalsest tasemest allapoolejääjad väärivad aga vaid ignoreerimist, kerget põlgust või pilkamist. Kuidas saavad siis need samad inimesed hinnata sõbralikkust? Nad ise on ju sõbralikkuse mõiste osadeks võtnud ning pärast kokku pannud vastavalt enda (kitsale/kitsarinnalisele) tõlgendusele. Räägimata siis üldse aususest, sest kui inimesed ei suuda enese suhtes kriitikat läbi viia, siis seda vähem tahetakse seda teistelt kuulda. Jah, muidugi pole kellelgi aususe ja otsekohesuse vastu, kui seda saadakse positiivses vastukajas, aga kui võtta ausust kui omadust, peaks selles kajastuma nii positiivsus, neutraalsus kui negatiivsus.
Noored ei nõua tegelikult elult enam kuigi palju. Seda täheldan ma ennekõike Eesti ühiskonnas, kuid üldse on maailmas olukord (just nimelt noorte) elukvalikteedi suhtes kõhedusttekitavalt madal. Küpsus saabub palju hiljem kui isegi paar sajandit tagasi, kui 16-aastast noort neidu peeti abiellumisealiseks ning vaid paar aastat hiljem kasvatati juba lapsi ja oldi majapidamise perenaine. Tänapäeval on see kõik edasi nihkunud isegi rohkem kui kümme aastat ning kahjuks pean tõdema, et sellega on inimeste täiskasvanuks saamine samuti hilisemale eale lükkunud.
Noorsoole on kultuur samamoodi kahetsusväärtselt ähmane kujutis, millega neil pole erilist kokkupuudet; teatakse selle tähendust, koolis on sellega mingine kokkupuude, kuid enamiku kooliväliseid mõtteid haaravad igapäeva pudi-padi, millega pole kultuuriga vähemimatki pistmist. Kurb on vaadata, kuidas nende mõistust hägustavad pisiasjad, mis inimese vaimule ei anna tegelikult mitte kõige vähematki. Intelligentne jutuajamine on nendega enam-vähem välistatud.
Kurb on elada sellises ühiskonnas.