ma võin oma eelnevad sõnad tagasi võtta. aga mitte seda ei tahtnud ma öelda.
ma tahtsin ära mainida oma elu KÕIGE PAREMA JA LAHEDAMA nädalavahetuse. ja mitte niisama tavalise nädalavahetuse, kopitades siin Eestis, vaid Pariisis. jah, Pariisis. mitte, et see mul mingi vana unistus ei olnud niigi, aga peale selle nägin ma nagu ülisuperlahedaid bände ja need laivid laupäev ja pühapäev olid lihtsalt üle kõige. Late of the Pieri laiv on siiani mu elu kõige parem laiv üldse. ma pole varem elus niiviisi hüpanud, karjunud ja käsi kokku ajanud ning üldse kõigest mitte midagi hoolinud kui seal. muusikast pilves, sõna otses mõttes. ma armastan seda tunnet. ma isegi ei pannud Sami ja teisi seal laval eriti tähele, kuigi nad on ülilahedad. ma karjusin ja hüppasin end nii tühjaks, et pärast ma ei suutnud erilist jõudu enam tantsimiseks kokku võtta, isegi Hot Chipi ajal. tundus, et isegi natukese hääle tegemine käis veits üle jõu.
ja pariis ise, ütleme, et see oli täpselt nii massiivne ja ilus ja vanaaegne, kui ma ette kujutasin, et see on. paaalju ilusam kui london või kas just ilusam, aga kindlasti meeldis ta mulle rohkem.
ma isegi ei suuda enam uskuda, et see nädalavahetus tegelikult kah oli. kuidagi nagu ebareaalne. ainuke asi, et mul on nüüd ettekujutus, milline Pariis välja näeb ning La Cegalis esinesid ühed kõige paremad bändid ja ma kogesin üht kõige ägedamat laivi.

arvan, et võin täitsa kartusteta Neil Gaimani hetkel mingil määral oma lemmikkirjanikuks nimetada. ta on lihtsalt geniaalne. või nii mulle tundub vähemalt. :D ma ei ole temalt väga paljut lugenud, ainult "American Gods" ja üht lühijuttu Shadow'st ning praegu alustasin "Neverwhere" lugemist. aga kuidas ma saan teda oma lemmikkirjanikuks nimetada, kui ma ei ole enamikku ta loomingust lugenud? vähemalt minu mõtetele käib see veidike vastu. või lihtsalt on see selline tiitel, mis peab oma staatuse ära teenima, kuna ma loen palju ja väärtustan raamatuid väga kõrgelt, mistõttu sellised asjad ei käi kergekäeliselt.
aga no, ma arvan, et ta ON ära väärinud kogu kiituse. sest 1. ta kirjutab niivõrd palju erinevaid asju, nagu koomikseid ja lasteraamatuid ja filmistsenaariumeid, teeb laule ja midaiganes veel; 2. tal on suht väga hea huumorimeel, vaid loe ta raamatuid; 3. ta tundub olevat suht down to earth, mis on alati positiivne inimeste juures, eriti nende puhul, kes on väga edukad; 4. ta ei jää pidama eelnevalt populaarseks osutunud stiilide, šanrite, viiside juurde, vaid valib alati uue ning põneva tee, millegi, mida ta pole varem teinud. see mulle meeldib, kuna kunstnik (muusik, kirjanik, maalija, kesiganes) peaks alati proovima uusi asju ning mitte jääma ühe asja juurde kinni (muidugi juhul, kui ta tahab teha erinevaid asju).

“Have you ever been in love? Horrible isn't it? It makes you so vulnerable. It opens your chest and it opens up your heart and it means that someone can get inside you and mess you up. You build up all these defenses, you build up a whole suit of armor, so that nothing can hurt you, then one stupid person, no different from any other stupid person, wanders into your stupid life...You give them a piece of you. They didn't ask for it. They did something dumb one day, like kiss you or smile at you, and then your life isn't your own anymore. Love takes hostages. It gets inside you. It eats you out and leaves you crying in the darkness, so simple a phrase like 'maybe we should be just friends' turns into a glass splinter working its way into your heart. It hurts. Not just in the imagination. Not just in the mind. It's a soul-hurt, a real gets-inside-you-and-rips-you-apart pain. I hate love.”

ja minu arvates ütleb ta seda väga hästi.

Tänapäeval pole noored suutelised enda suhtes kriitikat kasutama. Kui ka tunnistatakse endile omi vigu, siis seda vaid sügaval sisimas, pidevalt end õigustades või leides, et sellisel käitumisel pole tegelikult viga eriti midagi. Oma osa sellises eituses ning pimeduses on kindlasti noorte väljaütlemata arusaamas, et enese suhtes kriitika ilmutamine näitab ebakindlust ning nõrkust: inimesed peavad käituma kui täiuslikud ning enesega ülimalt rahulolevad olendid. Kui raske võib olla eneseanalüüs ning oma tegude ja käitumismotiivide põhjuste tunnistamine? Otsustades tänapäeva ühiskonna järgi, väga raske.
Kõige suurem probleem minu jaoks on selles, et paljud isegi ei taipa, et neil on viga(vigu) või et see, mida nad teevad, võib olla negatiivne. Ei taibata teatud lihtsaid tõdesid, mis peaksid kõik kajastuma põhimõtetes ning igapäevases käitumises
Väärtushinnangud on inimestel tänapäeval väga sassis. Silmakirjalikkus on sõna, mis mul esimesena pähe tuleb. Näiteks, kui küsida keskmiselt noorelt, mida ta hindab teiste inimeste juures, siis kõlavad sellised sõnad nagu sõbralikkus, ausus, otsekohesus. Neid omadusi hinnatakse aga teiste juures vaid siis, kui see ei ületa teatud piiri; sõbralikkus on hea, aga ise ilmutatakse seda ainult sõpradele, tuttavatele või inimestele, keda peetakse vääriliseks nendega rääkima, sotsiaalsest tasemest allapoolejääjad väärivad aga vaid ignoreerimist, kerget põlgust või pilkamist. Kuidas saavad siis need samad inimesed hinnata sõbralikkust? Nad ise on ju sõbralikkuse mõiste osadeks võtnud ning pärast kokku pannud vastavalt enda (kitsale/kitsarinnalisele) tõlgendusele. Räägimata siis üldse aususest, sest kui inimesed ei suuda enese suhtes kriitikat läbi viia, siis seda vähem tahetakse seda teistelt kuulda. Jah, muidugi pole kellelgi aususe ja otsekohesuse vastu, kui seda saadakse positiivses vastukajas, aga kui võtta ausust kui omadust, peaks selles kajastuma nii positiivsus, neutraalsus kui negatiivsus.
Noored ei nõua tegelikult elult enam kuigi palju. Seda täheldan ma ennekõike Eesti ühiskonnas, kuid üldse on maailmas olukord (just nimelt noorte) elukvalikteedi suhtes kõhedusttekitavalt madal. Küpsus saabub palju hiljem kui isegi paar sajandit tagasi, kui 16-aastast noort neidu peeti abiellumisealiseks ning vaid paar aastat hiljem kasvatati juba lapsi ja oldi majapidamise perenaine. Tänapäeval on see kõik edasi nihkunud isegi rohkem kui kümme aastat ning kahjuks pean tõdema, et sellega on inimeste täiskasvanuks saamine samuti hilisemale eale lükkunud.
Noorsoole on kultuur samamoodi kahetsusväärtselt ähmane kujutis, millega neil pole erilist kokkupuudet; teatakse selle tähendust, koolis on sellega mingine kokkupuude, kuid enamiku kooliväliseid mõtteid haaravad igapäeva pudi-padi, millega pole kultuuriga vähemimatki pistmist. Kurb on vaadata, kuidas nende mõistust hägustavad pisiasjad, mis inimese vaimule ei anna tegelikult mitte kõige vähematki. Intelligentne jutuajamine on nendega enam-vähem välistatud.
Kurb on elada sellises ühiskonnas.