lugesin mina siis "Maailma silma" läbi. uuesti. ja leian, et see on täitsa hea. esimesel korral lugedes ei olnudki nii põnev, või vähemalt ei mäleta ma, et oleks olnud. lihtsalt lugesin ja mulle meeldis, meeldis isegi nii palju, et ma vaatasin järgmiste osade lühikokkuvõtted läbi ja kirjutasin lühidalt isegi välja. et meelde jääks. aga praegusel korral ma tunnen, et seda põnevust on palju rohkem, et mis siis ikka edasi saab. kuigi ma juba ju tean, mis saab. :D aga mitte väga detailselt ja lugeda on ikka põnevam kui teada fakte.
lühikokkuvõtet ma tegelikult ei viitsigi kirjutama hakata. praegu ma lihtsalt loodan, et järgmised osad on raamatukogus olemas. ;) muidu läheb päris jamaks, sest lugeda tahan ma neid kindlasti. inglise keeles on muidugi võib-olla veits raskem, kuid siiani olen hakkama saanud. eesti keeles on nagunii vigu ja igasuguseid sõnamuutmisi, mis minule ei meeldiks. kõik räägivad kah, et kuidas on originaalkeeles parem lugeda.

et kuidas ma selle blogi üles ehitan? paljud teevad ju lihtsalt kirjutavad enda elust, mõned mitte nii detailselt, mõned vägagi detailselt. vot nendest viimastest inimestest ei saa ma ka aru. miks peaks kirjutama kõigest nii avalikult, et kõik saaksid lugeda, mida sa tegid eelmine laupäev oma poisiga, või et keda sa vihkad, või kes hoopis sind vihkab. kuidas poisid sind taga ajavad jne. kui see tõesti oleks ainult sinu jaoks, siis ma saan aru, aga kui sa paned enda blogi aadressi ülesse reiti, siis ju igaüks teab, et see oled sina. see on nagu kuidagi pervessne isegi. mingi psycho tuleb fanaatiliselt igal õhtul ja innukalt loeb, mida sa kirjutanud oled ning teab sinust kõike.
aga kui sa teed seda endale, siis ma saan aru. tänapäeval ei kirjuta ju enam keegi päevikut. liiga palju vaeva, miks peakski viitsima. aga blogid on ju praeguse aja uus sõna, ei mingit vaeva, kõigest klõbistad kiiresti klaviatuuril, seda teed sa ju msn's niigi.
minu jaoks on sel blogil siiski teine eesmärk. ma lihtsalt kirjtuan siia enda mõtetest. ma ei hakka siin pihtima oma suuri saladusi ega igapäeva elust( a la teisipäeval oli koolis surmigav, kuid Janar tegi palju nalja). see on rohkem nagu minu uitmõtete päevik. minu arvamused igasugustest asjadest, nt muusika ja raamatud, filmid jne. ma mõtlen ülds palju, kuid väheseid asju ütlen ma ka välja, sest tavaliselt inimesi ei huvita need asjad, millest ma mõtlen. ja eriti raamatud, miks kuradi päralt peaks kedagi huvitama, mida mina arvan mingist raamatust? ma ju loen kah fantaasiast ja sellest ei saa ma tõesti kellelegi rääkida. niiet see on siis minu mõtete väljendamiseks.

Tolkieni "Sõrmuste Isand" on kõige parem fantasy-teos, mida vähemalt mina tean. Paljud inimesed nõustuvad sellega, kuid on ka inimesi, kes leiavad, et see päris nii pole. No, arvamusi on muidugi palju ja ega ei saagi oodata, et iga kui viimne inimene maamunal ülistaks LOTRi, kuid minu arvamus on kindel.
Mõned räägivad, et Tolkien on Keskmaa vorpimise ja täiuslikuks muutmisele liiga palju tähelepanu pööranud ning jätnud tegevuse kuidagi tähelepanuta. Minu arvates ongi see, mis LOTRi nii heaks teeb. Terve see maailm on kuidagi nii reaalne,et tundub natu ta ka päriselt eksisteeriks. Mingil muul planeedil või paralleelmaailmas, kus iganes. Lugedes oli võimas tunne, nagu ma oleks kuskil kohas, mida varem pole näinud ja vahin seda alt ülesse, silmad uskumatust täis. See lihtsalt täitis mind kirjeldamatu tundena ja iseloomustada oskan seda tunnet ma ainult sõnaga võimas. Sisu kohta ma kah ei leia, et see midagi halba oleks. Tegelased on, nagu ikka fantasyraamatutes, jagunenud headeks ja halbadeks ning Tolkienil on see muidugi suhteliselt must-valgelt, kuid mis siis. See ongi ju klassika, nagu muinasjutud, mis on kah must-valged. Mind see absoluutselt ei häirinud. Tegevus on kah põnev, lõpptulemus võis ju etteaimatav olla, kuid kuidas sinna jõudakse, oli ikkagi huvitav lugeda. Tegelased olid hästi välja toodud. Terviklikud. Kogu see jutt oli nii inimlik, Frodo ei olnud mingi hero, kes midagi valesti ei teinud, ilma Guglunkita oleks ta sõrmuse alles jäänud ning Sõrmusel tegi ta tihti kontrollimatuks ning õelaks teatud hetkedeks. Ja lõppugi varjutasid Frodo haavad. Lugeda muidugi on LOTRi veits tüütu, kuna see ei taha kuidagi lõppeda, vahest tekib kärsitus ning mõtled, et millal, kurat, see ometigi lõpeb. Aga see ei varjuta üldtunnet LOTRi kohta, see on parim fantaasiaraamat.

Just selle blogiga seoses ma hakkasin mõtlema, kui raske on mul ikka ennast kirjalikult väljendada. Kui ma midagi kirja panen, siis ma tunnen, et see peab olema täpselt see, mida ma mõtlen. Et ma midagi valesti kirja ei pane, et lugeja valesti mõistaks. Rääkides on asi palju lihtsam. Siis sa lihtsalt võtad appi oma käed ja pea, lootes, et inimesed aru saavad. Ja nad saavadki. Kuid kirjutades ei ole sul muid vahendeid peale sõnade ja vahest ei suuda sa isegi aru saada, mida sa kirja panid.

inimesed, asjad, mis on üle kõige, parimad.
Nordkraft. muusika. lumi. Sin City. Metallica. Stephen King. joonistamine. James Hetfield. Lord of the Rings. Tolkien. Robert Plant. lugemine. Led Zeppelin. pikad juuksed. mustad teksad. Dark Tower series. Among the Living: Anthrax. Cliff Burton. huvitavad inimesed. lõhn, mis on õhus pärast vihma. vihm. sinine. Megadeth. trash. classical rock. Kirk Hammet. ajalugu. antiik. Guillou' Kurjus. the gunslinger, Roland of Gilead. magamine. üksinda pimeduses. Lars Ulrich. ja teised.