aga jah, tegelikult on ka midagi positiivset. midagi, mis ei puutu minusse, kuid nii ilus on vaadata. räägin neist kuradi headest joonistajatest, kellele ma vahel satun deviandis. nii m e e l e t u l t hästi lihtsalt ei saa joonistada, ma olen niiii kade. toon ühe näite.

tegelikult on tal väga palju häid töid: http://elvire.deviantart.com/gallery

mida ma mõtlen? mida ma tunnen? miks ma just praegu kirjutan, tavaliselt ma ei teegi seda ju. miks siis praegu?
kellele siis veel rääkida? kedagi ei ole, selles asi ongi. mõtted lihtsalt on mul peas nagu üks suur vesivärvide pilt, kus kõik värvid on laiali valgunud. ma ei tea, kust isegi alata. sest kõike on nii palju. kõike sitta, mitte midagi head, vist. nutta tahaks. tahaks juua, absoluutselt mitte mõtelda, aga muidugi mitte ulguma hakata, vaid lihtsalt juua ja unustada ära, et elu on perses. ega jah, paljud ütleksid, et mis sul siis nii perses on, ja mida ma saaks vastata? ega sõnadesse pannes pole see midagi suurt, absoluutselt mitte. aga lihtsalt selle keskel olla ei ole nii rõõmus.
ma isegi ei taha rääkida, milles see kõik seisneb, miks nii depressioon. tundub isegi lihtsalt kirja pannes, mitte kellelegi lugeda jättes, tundub isegi siis see kõik nii tühine. seda ei saagi sõnadesse panna, sest kogu tunde kokku teevad mitmed pisiasjad, mis eraldi on nii võrratult tühised. kokku pannes aga jätavad selle tunde, nagu mul praegu on. mulle tundub, et praegu võib isegi pisikene asi mind tõsiselt masendusse viia, mingi pisike negatiivne asi, mis muidu poleks mitte midagi. ja kust see kõik algas?
ja mida ma üldse praegu üritan saavutada? ma ei jõua sellega mitte kuhugi. mõtle, kui keegi loeks, keegi, kes mind tunneb. oleks see alles naljakas. mitte keegi ju ei kujuta ettegi, et minus võiks midagi sellist peituda. mitte keegi siin ilmas, ma arvan. jah, ma olen tõsine, mitte eriti jutukas, kuid ka lõbus jne. aga võib-olla mõni ei oleks ka üllatunud. küsiti ju mu venna käest, et kuule, kas su õde on emo. haha, ja ma oleks arvanud, et ma pole nii läbinähtav. sest emo ma ju ometigi olen, pean seda isegi endale tunnistama. ainult endale. olen nii emo kui emotsionaalne; ei tähenda need kaks sõna ju sama, mis siis, et väljend emo tuli sõnast emotsionaalne.
hm. see jutt tuleb alles katkendlik, aru saaks vist ainult mina. aga nii see on, kui sul on peas nii palju asju, mida sa väljendada tahad, siis muutubki kõik nii segaseks. aga ma ei taha ka korda siia luua, sest need on mu vahetud tunded. keegi teine ei peagi aru saama, sest ma olen ju ainus, kes seda üldse loeb. parem ongi.
mul oleks tõsist keskkonnavahetust vaja, mul on nii tohutult kõrini siinsest keskkonnast, neist inimestest, neist faking värdjatest, mõeldes tuleb juba selline viha peale, et.. ei teagi, mis. kõik mu sõbrad ( välja arvatub võib-olla üks) on mingid nõmedikud, nad ei olegi sõbrad, lihtsalt inimesed, kellega ma suhtlen. nad võivad endid ju mu sõpradest pidada, aga mina neid mitte. nad ei hooli minust, minu tunnetest, lihtsalt naeravad, vahel võib-olla tuleb ka mõni hea sõna. milleks mul neid vaja on? lihtsalt selleks, et ma end sitasti saaks tunda? ei usu; mul ei ole seda vaja. mul oleks vaja mõningaid häid sõpru, kedagi, kes HOOLIKS, tõsiselt hooliks minust, minust endast, kes ei tahaks minust kedagi teist teha, et ma oleks teisiti. kedagi, kes ei oleks minuga sõber lihtsalt sellepärast, et me oleme üksteist nii kaua tundud; seetõttu oin neil ka lihtne mind pidevalt kritiseerida, vahel naljaga, vahel tõsiselt. neile võib ju mitte mingi suur vahe olla, aga vabandust, ka minul on tunded. uskumatu, eks ole. sõbrad on tegelikult ju kõige tähtsam asi siin maailmas, aga minul pole midagi, mul on kõigest maailma sitemad sõbrad, nad isegi vist ei taipa seda.
võib-olla ma nõuan lihtsalt liiga palju. tegin ma ju sellise suurepärase avastuse, et ma olen idealist. jah, tegelikult ma tean seda juba ammu, kuid naljakas on sellegipoolest mõtelda, sest olen ma ju ka küünik, pessimist, flegmaatik ja mis iganes veel. aga vb olengi ma just selleprst selline, kuna ma olen idealist. ma tahaks midagi palju enamat maailmalt, ühiskonnalt, kui tegelikult praegu on.
minu armas klass hea näide: kõik räägivad üksteist seljataga, väga halvasti, kusjuures, aga näkku ei ütle keegi midagi, pealtnäha nagu täiuslikud sõbrad. s e l l i n e kohutav silmakirjalikkus, ma lihtsalt ei kannata seda, ei kannata!! ei tahagi kannatada, aga mida ma teha saan. tahaks nii meeletult neile kõigile näkku öelda, mida nad üksteisest tegelikult räägivad, tahaks ise ütelda, mida ma neist kõigist mõtlen, lihtsalt karjuda neile näkku, kui värdjad nad on. samas äkki olen ma ise see imelik, kes tahab mingit täiuslikku maailma, täiesti võimalik, et nii see ongi. mu armas (sarkasm) vendki ju vihjab vaikselt sellele, et ma olen imelik, oma "kultuursuse" ja millega iganes, tema, kellel on absoluutselt pohhui kultuurist ja üldse asjadest, mida mina väärtustan. mina ei tea, ma ei tea; kuigi, ma pole ainus, kes neid asju väärtustab.
midaiganes. ma ei viitsi enam. see teeb mind lihtsalt veelgi vihasemaks, veelgi masendunumaks.