ma ei saa vist mitte kunagi kuhugi kuuluma. kui ma olen suutnud autsaider olla nii lasteaias, algklassides, põhikoolis, gümnaasiumis kui ka ülikoolis, siis kuidas see saabki kuidagi muutuda? mul on alati sõpru olnud, seegi hea muidugi, aga ma ei ole peaaegu kunagi kuulunud kuhugi suurde gruppi. ma pole vist elus kunagi
õnnelik olnud, lihtsalt rahulolev või siis lihtsalt mitte mõtelnud oma elu peale. praegu ma mõtlen ja tunnen seda tühjust. homme ma ei mõtle ja olen optimistlik. kurat, kurat, kurat. ma olen lihtsalt nii fucked-up, et ma saaksin sellest pika pika essee teha. ma olen vastuolusid täis. ja autsaider probably elu lõpuni. let's hope not, okay, aga ma ju ei tea. 20 aastat pole nii lühike aeg, et ma ei saaks selle põhjal mitte mingeid järeldusi teha tuleviku kohta. normaalne inimesena, aga sotsiaalselt absoluutselt saamatu ja kohmetu, ja üleüldse mida ma saangi tulevikust tahta, kui ma õpin täiesti mõttetut asja, mis on tore, aga mitte midagi vaimustavat. all in all, i'm a failure. haha, karmid sõnad, mida ütelda, eriti kui mul põhimõtteliselt elu ees. loodan, et ma saan kunagi seda siin lugeda ning olla rõõmus, et elu sellega siiski ei piirdunud. loodame.