nagu alati, külastan ma seda kohakest üle pika aja. tõesti ei viitsi siin iga päev käia ning kirjutada oma väga põnevatest koolipäevadest, kirudes neidsamu inimesi, kes kohe varsti seda blogi loevad. aga see on juba teine teema ja kindlasti mitte see, millest ma praegu kirjutada tahtsin. et ma siin kirjutan, on põhjus ja mul on midagi enamat öelda, kui et päev on ilus ja sõbrad nõmedad. :D tegelikult ma võiks tõesti seda kohakest tihedamini kasutada. võiks mingeid lugusid kirjutada, välja mõtelda noh. panna oma fantaasia tööle ja teha midagi tarka vahelduseks. muidugi, kes teab, kas see on tark, kuna võib-olla ei tuleks mul mitte midagi välja ning järgmine kord passiks mulle vastu ainult mingi suur hulk jama.

enivei, millest ma rääkida tahtsingi. seda, et elu on tegelikult julm. jaa, jaa, öelda nüüd, et mingi kuradi emo, nutab elu pärast, aga ma ei mõtelnud seda üldse selles mõttes. võib-olla mingil määral, kuid tegelikult mõtlen ma seda, et nii palju ilusaid asju on maailmas ja mu enda elu on nii mõttetu. ja tegelikult on kõik ainult käehaardes, ma võiks seda kõike saada, aga mina.. magan lihtsalt kõik (elu) maha. aga elus on ikka niii palju ilusaid asju. näiteks, kui ma istun raekoja platsin ja lihtsalt olen ja siis vaatan taevasse ning näen mingi imeilusat kirikutorni, mis majade tagant paistab ning taevas selle taga on sügavsinine ning täiesti puhas ning päike paistab.. see on lihtsalt ilus, nii ilus, et mu süda paisub ning tuleb selline terav valu ning tuleb tunne, nagu tahaks nutta. siis metsikult ilus muusika: jazzkaare raames laulab noor naine aafrika-ameerika spirituaale ning ta hääl on nii kähe ja puhas ja ilus, et lihtsalt tekib tunne, nagu tahaks olla seal täiesti üksinda, et ruum oleks tühi ning pime ning ta laulaks oma bändiga lihtsalt saalile, mina istuks aga viimasel pingil kuskil pimeduses. jällegi see südame pitsits ning tahtmine nutta, positiivses mõttes nutta. siis raamatud lugedes, kui ma loen millestki ilusast, armastusest tema ilusal viisil, huvitavatest inimestest, asjadest, mida tahaks ise läbi käia.

nojaa, emotsiaalne on see vist tõesti. aga maailmas on nii palju ilusaid asju, selliseid pisikesi detaile, mitte suuri, vaid lihtsaid. muusika. ohjaa, ilma muusikata ei saaks ma elu sees hakkama. see on ikka nii tähtis ja see paneb mind täpselt samamoodi tundma, kui need eelmised asjadki. miks inimesed vaevuvad kuulama mingit mõttetut poppi, mida kõik teised kuulavad, aga mitte midagi head, midagi, mis räägib su hingega ning annab sulle juurde midagi. aga inimeste enda asi.

ja muidugi, peale selle pean mainima, et inglise keel on lihtsalt kõige toredam ja huvitavam ning väljenduslikum keel üldse. lugeda on inglise keeles tuhat korda huvitavam ning parem ja üldse. midagi paremat ei saa olla. :D

igastahes, c-ya in a bit. :D või siis mitte.