mis kuradi poliitika? ma ei mõista seda! lihtsalt selleprst, et mingid valimised on, on terve kuu aega võimatu elada. kõik räägivad poliitikast. okei, ma mõistan, see on südamelähedane teema mingitele patriootidele, kes teevad maha keskerakonda ja muidugi, kes ei teeks maha keskerakonda. võiks veidike mõelda kah, kui sa oled 17 või 16 aastat vana, siis suhteliselt loogiline, et sa ei tea, mida sa räägid. sul ei ole mitte mingit kogemust asjast, sa ei tea, kuidas üldse mis käib. ega?! aga ei, sina räägid ikka sama kõvasti ja teed maha. kõik need kuradi noored. ma ei mõista. kust nad üldse võtavad oma vaated? oma vanematelt või? aga siis ei ole need ju sinu omad, need on mõjutatud kellegi teise pool. võiks ju lihtsalt suud pidada ja olla normaalne ning mõelda, et võib-olla sa ei teagi asjast nii palju, kui sa arvad.

kõik need lollid erakonnad, neist ei ole ju tõesti eriti kedagi valida. pealegi , kui oleks ka, siis kuidas ma tean, et nemad just on normaalsed? seda ei ole kuskil ju öeldud, et oma lubadused tuleb täita, või on? kui on, siis tõesti, sellest peaks mingi superaasta tuleb, aga lubatakse ju alati tervet maailma. lubadusi peaks kõige vähem vaatama, kui sa lähed valima. need on alati täielik shit, need ei ütle ju erakonna kohta eriti midagi. nende enda kohta vähemalt mitte, näitab ainult seda, kui kaugele on erakond valmis minema, et võita valijaid. mõned lähevad muidugi kaugemale kui teised, aga see ju ei ütle tegelikutl meile midagi, ega? nad võivad ju midagi ära kah teha, võib-olla mitte sõna sõnalt seda, mida nad lubavad, aga võib-olla midagi teistsugust normaalset või midagi ligilähedalegi.

ühesõnaga. inimesed, kui te ei tea, millest te rääkite, siis ärge rääkige.

requiem for a dream. miks jättis see mulle lõpus nii sita tunde? et nagu film oli hea, midagi ei saa öelda. aga see niiii hästi näitab, kui sitt on ameerika ühiskond. või üldse kogu see narkoasi.

need flashpildid olid j u l m a l t lahedad. ma niii armastan neid. kõik need soundid, mis käisid sellega kokku. seee, kuidas nad narkot võtsid ja pupillide laienemine iga kord.
ja see, kuidas ema alati julmalt ehmus, kui külmkapp oma trikke tegi. see oli tegelikult suht jube, ma iga kord mõtlesin seda. situatsioon on tegelikult ju täiesti tavaline, aga see, kuidas seda nn serveeriti, oli küll kõhedusttekitav.

filmi tegemise viis oli kõige parem koht. isegi tavalisest situatsioonist tehti midagi täiesti teistsugust. sa lihtsalt vaatasid õudusega seda, kuhu see asi viib. oli kohe ette näha, et selles filmis ei näe sa pärast tegelasi õnneliklt jalutamas off to the sunset, käest kinni hoides ning naeratamas. ja täpselt nii film ka lõppes. sellise tunde jättis sisse, sellise imeliku ja kõheda.