hakkasin mõtlema. ja panin tähele, et enamik inimesi, keda ma praegu enda sõpradeks pean või kellega ma tunnen, et võin vabalt rääkida. kõiki neid inimesi olen ma tundnud üle
nelja aasta, kui mitte rohkem. tegelikult tundnud olen kauem aega.
ja see mõte on niii veider.
neid inimesi pole kuigi palju kah, eriti kui arvestada, et vaid üks neist on mul tõeliselt hea sõber.
kui asjad kiiresti ei muutu, siis saan ma oma kursakaaslastega alles kolme aasta pärast, kui me lõpetame,
headeks sõpradeks. nad on juba praegu parimad sõbrad kõik, niiet mida ma veel sealt tahan?
mis on tegelt hea küsimus, sest mida ma tahan neilt. mul pole nendega just kuigi palju ühist ja minu jaoks on see ülimalt tähtis, et nad näeksid maailma natukenegi minuga sarnaselt.
õnne mulle.
