ma võin oma eelnevad sõnad tagasi võtta. aga mitte seda ei tahtnud ma öelda.
ma tahtsin ära mainida oma elu KÕIGE PAREMA JA LAHEDAMA nädalavahetuse. ja mitte niisama tavalise nädalavahetuse, kopitades siin Eestis, vaid Pariisis. jah, Pariisis. mitte, et see mul mingi vana unistus ei olnud niigi, aga peale selle nägin ma nagu ülisuperlahedaid bände ja need laivid laupäev ja pühapäev olid lihtsalt üle kõige. Late of the Pieri laiv on siiani mu elu kõige parem laiv üldse. ma pole varem elus niiviisi hüpanud, karjunud ja käsi kokku ajanud ning üldse kõigest mitte midagi hoolinud kui seal. muusikast pilves, sõna otses mõttes. ma armastan seda tunnet. ma isegi ei pannud Sami ja teisi seal laval eriti tähele, kuigi nad on ülilahedad. ma karjusin ja hüppasin end nii tühjaks, et pärast ma ei suutnud erilist jõudu enam tantsimiseks kokku võtta, isegi Hot Chipi ajal. tundus, et isegi natukese hääle tegemine käis veits üle jõu.
ja pariis ise, ütleme, et see oli täpselt nii massiivne ja ilus ja vanaaegne, kui ma ette kujutasin, et see on. paaalju ilusam kui london või kas just ilusam, aga kindlasti meeldis ta mulle rohkem.
ma isegi ei suuda enam uskuda, et see nädalavahetus tegelikult kah oli. kuidagi nagu ebareaalne. ainuke asi, et mul on nüüd ettekujutus, milline Pariis välja näeb ning La Cegalis esinesid ühed kõige paremad bändid ja ma kogesin üht kõige ägedamat laivi.