arvan, et võin täitsa kartusteta Neil Gaimani hetkel mingil määral oma lemmikkirjanikuks nimetada. ta on lihtsalt geniaalne. või nii mulle tundub vähemalt. :D ma ei ole temalt väga paljut lugenud, ainult "American Gods" ja üht lühijuttu Shadow'st ning praegu alustasin "Neverwhere" lugemist. aga kuidas ma saan teda oma lemmikkirjanikuks nimetada, kui ma ei ole enamikku ta loomingust lugenud? vähemalt minu mõtetele käib see veidike vastu. või lihtsalt on see selline tiitel, mis peab oma staatuse ära teenima, kuna ma loen palju ja väärtustan raamatuid väga kõrgelt, mistõttu sellised asjad ei käi kergekäeliselt.
aga no, ma arvan, et ta ON ära väärinud kogu kiituse. sest 1. ta kirjutab niivõrd palju erinevaid asju, nagu koomikseid ja lasteraamatuid ja filmistsenaariumeid, teeb laule ja midaiganes veel; 2. tal on suht väga hea huumorimeel, vaid loe ta raamatuid; 3. ta tundub olevat suht down to earth, mis on alati positiivne inimeste juures, eriti nende puhul, kes on väga edukad; 4. ta ei jää pidama eelnevalt populaarseks osutunud stiilide, šanrite, viiside juurde, vaid valib alati uue ning põneva tee, millegi, mida ta pole varem teinud. see mulle meeldib, kuna kunstnik (muusik, kirjanik, maalija, kesiganes) peaks alati proovima uusi asju ning mitte jääma ühe asja juurde kinni (muidugi juhul, kui ta tahab teha erinevaid asju).

“Have you ever been in love? Horrible isn't it? It makes you so vulnerable. It opens your chest and it opens up your heart and it means that someone can get inside you and mess you up. You build up all these defenses, you build up a whole suit of armor, so that nothing can hurt you, then one stupid person, no different from any other stupid person, wanders into your stupid life...You give them a piece of you. They didn't ask for it. They did something dumb one day, like kiss you or smile at you, and then your life isn't your own anymore. Love takes hostages. It gets inside you. It eats you out and leaves you crying in the darkness, so simple a phrase like 'maybe we should be just friends' turns into a glass splinter working its way into your heart. It hurts. Not just in the imagination. Not just in the mind. It's a soul-hurt, a real gets-inside-you-and-rips-you-apart pain. I hate love.”

ja minu arvates ütleb ta seda väga hästi.