need flashpildid olid j u l m a l t lahedad. ma niii armastan neid. kõik need soundid, mis käisid sellega kokku. seee, kuidas nad narkot võtsid ja pupillide laienemine iga kord.
ja see, kuidas ema alati julmalt ehmus, kui külmkapp oma trikke tegi. see oli tegelikult suht jube, ma iga kord mõtlesin seda. situatsioon on tegelikult ju täiesti tavaline, aga see, kuidas seda nn serveeriti, oli küll kõhedusttekitav.
filmi tegemise viis oli kõige parem koht. isegi tavalisest situatsioonist tehti midagi täiesti teistsugust. sa lihtsalt vaatasid õudusega seda, kuhu see asi viib. oli kohe ette näha, et selles filmis ei näe sa pärast tegelasi õnneliklt jalutamas off to the sunset, käest kinni hoides ning naeratamas. ja täpselt nii film ka lõppes. sellise tunde jättis sisse, sellise imeliku ja kõheda.
