Tolkieni "Sõrmuste Isand" on kõige parem fantasy-teos, mida vähemalt mina tean. Paljud inimesed nõustuvad sellega, kuid on ka inimesi, kes leiavad, et see päris nii pole. No, arvamusi on muidugi palju ja ega ei saagi oodata, et iga kui viimne inimene maamunal ülistaks LOTRi, kuid minu arvamus on kindel.
Mõned räägivad, et Tolkien on Keskmaa vorpimise ja täiuslikuks muutmisele liiga palju tähelepanu pööranud ning jätnud tegevuse kuidagi tähelepanuta. Minu arvates ongi see, mis LOTRi nii heaks teeb. Terve see maailm on kuidagi nii reaalne,et tundub natu ta ka päriselt eksisteeriks. Mingil muul planeedil või paralleelmaailmas, kus iganes. Lugedes oli võimas tunne, nagu ma oleks kuskil kohas, mida varem pole näinud ja vahin seda alt ülesse, silmad uskumatust täis. See lihtsalt täitis mind kirjeldamatu tundena ja iseloomustada oskan seda tunnet ma ainult sõnaga võimas. Sisu kohta ma kah ei leia, et see midagi halba oleks. Tegelased on, nagu ikka fantasyraamatutes, jagunenud headeks ja halbadeks ning Tolkienil on see muidugi suhteliselt must-valgelt, kuid mis siis. See ongi ju klassika, nagu muinasjutud, mis on kah must-valged. Mind see absoluutselt ei häirinud. Tegevus on kah põnev, lõpptulemus võis ju etteaimatav olla, kuid kuidas sinna jõudakse, oli ikkagi huvitav lugeda. Tegelased olid hästi välja toodud. Terviklikud. Kogu see jutt oli nii inimlik, Frodo ei olnud mingi hero, kes midagi valesti ei teinud, ilma Guglunkita oleks ta sõrmuse alles jäänud ning Sõrmusel tegi ta tihti kontrollimatuks ning õelaks teatud hetkedeks. Ja lõppugi varjutasid Frodo haavad. Lugeda muidugi on LOTRi veits tüütu, kuna see ei taha kuidagi lõppeda, vahest tekib kärsitus ning mõtled, et millal, kurat, see ometigi lõpeb. Aga see ei varjuta üldtunnet LOTRi kohta, see on parim fantaasiaraamat.